Vello Kukk, Nõmme Gümnaasium, 1959
See on algus arutlusele koolikokkutulekute kohta. Nagu selgub, on nende ettevõtmistega tekkinud probleeme, just selles mõtes, et vilistlased ei ole eriti rahul. Kuid kokkutuleku mõte ongi ju selles, et kokku tulevad need, kes on kunagi olnud seotud ja kelle jaoks see, mis toimub praegu selle kogukonna aluseks olnud koolis (seltskonnas, külas, sugukonnas, ..) on huvipakkuv, aga vaid väike osa sllest, mis huvi pakub.
Mulle tundub, et just varasemad kogemused, mis on hästi (halvasti) olnud, annavad aluse selleks, kuidas kokkutulekut korraldada. Palju vähem oluline on see, mida see objekt (kool) praegu on suuteline näitama.
Panen siia paar head mälestust. Silme ees on ikka maie vanas kolis aastakümneid tagasi toimunud, kus piskuses viimseni täis tuubituad saalis esinesid Voldemar Panso, Leenart Meri, Endel Lipmaa (parandage, täiendage mind), muidugi ka ringkäik koolimajas. See, et me pärast mööda Nõmmet laiali rstoranides istusime, ei olnudki suu probleem.
Eriti head mälestused on Linnahallis toimunust, kus näiteks esines kolme rektori ansambel ning kõik kosolijaid said pärast rahulikult ringi liikuda ja kohtuda rohekm või vähem äratuntavate koolivendade ja õdedega.
Minu eelmine kogemus on paraku nigelavõitu. Kuigi ma Kontserimajja jäin isegi hiljaks, oli sellegipoolest saalis igav ja mis veel halvem - ruumid olid nii pkasult rahvast täis, et likuminepea võimatu ning kuigimul oli hea meel kohata üle aatate mõnda van sõpra, lahkusin üsna kiiresti.
Küsimus on palju laiem, sest ajad muutuvad ja midagi koos sellega. On kooslusi, mis väga vägevalt iga aasta koos olnud ja mille jätk praktiliselt otsa saanud, sest alus on lõpenud. Omalt poolt võin tuua näiteks automaatikapäevad, mida peetud 50 aastat, aga millealuseks olnud erialaon nii muutunud, kui ka lõpuks kadunud. Kuigi päevi soovitakse jätkata (nad on olnud muljetavaldavad mitmel põhjusel), ei ole nad enam kokkutulekud. Selleiste nähtuste taga on kahtlemata kogukondade loomuliku tekke mehhanismide kadumine. Kui näieks automaatikapäeva aluseks oli vastavate õpperühmade olemasolu, siis sells mõttes rühmad on praktilsielt kadunud, õppimine on hägustunud. Ei ole kumaline, et ka vana aja ülikoolides olid korporatsioonid, mis sidusid muul alusel inimesi ja need kogud pidasi häasti vastu isegi sis kui nad kodumaal keelatud olid.
Seetõttu on kõsimus veidi laiem, kui see, mida ootame koolikokutulekult, aga see viimane on hetkel oluline, vähemalt Nõmme Gümnasiumi vilistlsete jaoks ja parem saada selgust ühelkonkreetsel juhul, kui hakata väga sügava filosoofiaga tegelema. Kuid loodetavasti saab siit ka midagi selle filosoofia jaoks.
See on algus arutlusele koolikokkutulekute kohta. Nagu selgub, on nende ettevõtmistega tekkinud probleeme, just selles mõtes, et vilistlased ei ole eriti rahul. Kuid kokkutuleku mõte ongi ju selles, et kokku tulevad need, kes on kunagi olnud seotud ja kelle jaoks see, mis toimub praegu selle kogukonna aluseks olnud koolis (seltskonnas, külas, sugukonnas, ..) on huvipakkuv, aga vaid väike osa sllest, mis huvi pakub.
Mulle tundub, et just varasemad kogemused, mis on hästi (halvasti) olnud, annavad aluse selleks, kuidas kokkutulekut korraldada. Palju vähem oluline on see, mida see objekt (kool) praegu on suuteline näitama.
Panen siia paar head mälestust. Silme ees on ikka maie vanas kolis aastakümneid tagasi toimunud, kus piskuses viimseni täis tuubituad saalis esinesid Voldemar Panso, Leenart Meri, Endel Lipmaa (parandage, täiendage mind), muidugi ka ringkäik koolimajas. See, et me pärast mööda Nõmmet laiali rstoranides istusime, ei olnudki suu probleem.
Eriti head mälestused on Linnahallis toimunust, kus näiteks esines kolme rektori ansambel ning kõik kosolijaid said pärast rahulikult ringi liikuda ja kohtuda rohekm või vähem äratuntavate koolivendade ja õdedega.
Minu eelmine kogemus on paraku nigelavõitu. Kuigi ma Kontserimajja jäin isegi hiljaks, oli sellegipoolest saalis igav ja mis veel halvem - ruumid olid nii pkasult rahvast täis, et likuminepea võimatu ning kuigimul oli hea meel kohata üle aatate mõnda van sõpra, lahkusin üsna kiiresti.
Küsimus on palju laiem, sest ajad muutuvad ja midagi koos sellega. On kooslusi, mis väga vägevalt iga aasta koos olnud ja mille jätk praktiliselt otsa saanud, sest alus on lõpenud. Omalt poolt võin tuua näiteks automaatikapäevad, mida peetud 50 aastat, aga millealuseks olnud erialaon nii muutunud, kui ka lõpuks kadunud. Kuigi päevi soovitakse jätkata (nad on olnud muljetavaldavad mitmel põhjusel), ei ole nad enam kokkutulekud. Selleiste nähtuste taga on kahtlemata kogukondade loomuliku tekke mehhanismide kadumine. Kui näieks automaatikapäeva aluseks oli vastavate õpperühmade olemasolu, siis sells mõttes rühmad on praktilsielt kadunud, õppimine on hägustunud. Ei ole kumaline, et ka vana aja ülikoolides olid korporatsioonid, mis sidusid muul alusel inimesi ja need kogud pidasi häasti vastu isegi sis kui nad kodumaal keelatud olid.
Seetõttu on kõsimus veidi laiem, kui see, mida ootame koolikokutulekult, aga see viimane on hetkel oluline, vähemalt Nõmme Gümnasiumi vilistlsete jaoks ja parem saada selgust ühelkonkreetsel juhul, kui hakata väga sügava filosoofiaga tegelema. Kuid loodetavasti saab siit ka midagi selle filosoofia jaoks.
Comments
Post a Comment